Olen alati pidanud end reaalseks inimeseks. Mitte selliseks, kes usub imedesse, õnne või muudesse nähtamatutesse jõududesse. Mul on majandusteaduse bakalaureus ja ma töötan analüütikuna. Statistika on mu igapäevane leib. Seega on mul eriti piinlik tunnistada, et ühel kolmapäeva õhtul sattusin ma täiesti suvalisel kombel mängima millessegi, millest ma tegelikult midagi ei mõistnud.
See ei alanud põnevusega. Ei alanud ka lootusega suurele võidule. Kõik algas sellest, et ootasin. Istusin kell üheksa õhtul oma autos, pargitud. Olin naisele lubanud, et toon talle pärast tööd apteegist ühe konkreetse salviga. Aga apteeker ütles, et seda saabub alles homme hommikul. Nii ma siis istusin, võtmed käes, ja ei teadnud, mida teha. Kodus ootaks mind tühi diivan – naine oli õhtusele koosviimisele läinud. Sõpradele helistada? Liiga hilja. Telekat vaadata? Ei viitsinud.
Võtsin telefoni. Kerisin mõttetult. Ja siis meenus, et üks mu endine kursusekaaslane rääkis kunagi, et proovis mingit mängu – lihtsalt igavusest. Ta kaotas kakskümmend eurot ja naeris selle peale. Ma mõtlesin siis: "Kuidas saab keegi raha peale naerda?" Aga nüüd, pimedas autos, vihm tuuleklaasil, tundsin ma just seda – et miks mitte proovida midagi, millest ma aru ei saa.
Sisestasin https://vavada.solutions/et/ – see kõlas nagu mingi tehniline käsk, mitte kutse. Aga leht avanes. Kõik oli selge. Ma ei pidanud midagi alla laadima, ei pidanud registreerumiseks oma elulugu rääkima. Lihtsalt üks lihtne samm. Ma võtsin krediitkaardi, mõtlesin sekundi, ja kandsin sinna kakskümmend viis eurot. Miks just nii palju? Sest see oli paar taksosõitu. See oli raha, mille ma oleks niikuinii kulutanud kuskile, mida ma ei mäletaks kuu aja pärast.
Esimene mäng, mille valisin, oli täiesti suvaline. Valisin kõige vähem hirmutava nimega. Ma ei saanud arugi, mis seal toimus – keerlesid rattad, tulid mingid sümbolid. Kaotasin. Järgmine – kaotasin. Kolmas – kaotasin. Mu huuled tõmbusid naerule. Iseenesest oli ju naljakas: istud autos, sajab vihma, ja sa vaatad, kuidas virtuaalne raha kaob. See oli nagu mingi absurdne performances.
Aga siis, neljandal korral, juhtus midagi, mida ma oma analüütilise peaga ei oska kuidagi lahti seletada. Ekraan äkki helendus. Mitte et ta oleks varem tume olnud, aga järsku tekkis sinna palju ühesuguseid pilte. Ma lugesin: kaks, neli, kuus. Kella vahele ma isegi ei vaadanud. Teadsin ainult seda, et mu kontol olev summa kasvas. Mitte nii, et ma oleks kohe rikas saanud. Aga piisavalt, et mu kulmud kerkiksid.
Kahekümmend viis eurot muutus kuuekümneks. Kuuskümmend muutus kaheksakümneks. Ja siis hüppas see üheteistkümnele. Ma istusin ja mõtlesin: "See pole võimalik. See on lihtsalt statistiline kõrvalekalle." Aga samas – see tundus nii... loomulik. Nagu oleksin kogemata leidnud poest alahinnatud toote. Mitte mingit ekstaasi. Lihtsalt rahulik, soe tunne.
Ma ei hakanud suurendama panuseid. Jäin samale väikesele summale, mängisin veel umbes viisteist minutit. Mõned korrad kaotasin, ühe korra võitsin veel natuke. Ja siis – ja see on kõige tähtsam – ma vajutasin välja. Mõtlesin: "Piisab." Mitte sellepärast, et kartsin kaotada. Vaid sellepärast, et tundsin, et see hetk on õige. Nagu hea uneaeg. Kui sa tunned, et kui sa praegu ei tõuse, jääd sa hommikuks haigeks.
Panin telefoni kõrvale, käivitasin auto ja sõitsin koju. Kodus oli vaikne. Võtsin riided seljast, tegin teed. Istusin diivanile ja vaatasin oma konto ajalugu. Seitseteistkümmend korda vajutasin keerutamise nuppu. Kuuel korral ma võitsin. Ülejäänud kaotasin. Ja lõpptulemus – olin plussis kaheksakümmend eurot.
See pole suur võit. Teised võidavad tuhandeid. Aga minu jaoks oli oluline midagi muud. Ma olin teinud midagi, mida ma kardan – kaotanud kontrolli. Ja see polnudki nii hirmus. Ma olin lasknud juhusel toimida. Ja juhus oli minuga koostööd teinud. Vähemalt seekord.
Järgmistel päevadel ma ei mänginud. Aga nädal aega hiljem, kui tuli jälle üks tühi õhtu, mõtlesin sellele tundele autos. Istusin kodus tugitoolis, avasin jälle https://vavada.solutions/et/ ja panin kakskümmend eurot. Seekord kaotasin kõik kahe minutiga. Ma ei tundnud midagi. Ei pettumust, ei viha, ei kahetsust. See oli nagu kinopilet, kus film polnud hea. Ja see ongi point – see on mäng. Mitte elu päästerõngas. Mitte sissetulekuallikas.
See on lihtsalt üks koht, kus sa saad testida, kas täna on sinu päev. Mõnikord on. Mõnikord ei ole. Aga kui sa suudad jääda külma närvi ja piirid paika panna, pole selles midagi halba. Ma ei ole hasartmängur. Ma olen lihtsalt inimene, kes ühel vihmasel õhtul otsustas proovida midagi uut. Ja see uus tõi talle naeratuse.
Tänasel päeval ma mängin ehk korra kuus. Kui olen väsinud. Kui elu tundub liiga ettearvatav. Siis võtan telefoni, panen väikese summa ja keerutan. Mõnikord võidan kohviraha. Mõnikord mitte midagi. Aga alati meeldetuletuse, et ma ei pea kõike planeerima. Ja teist korda vajutasin ma https://vavada.solutions/et/ avamiseks just selle tundega – et vahel on lubatud lihtsalt olla. Ja kui õnn naeratab, siis naeratab. Aga kui mitte – siis järgmine kord. See pole põgenemine. See on lihtsalt väike seiklus igapäeva sees. Ilma mingisuguse üleloomulikuta. Lihtsalt sina, number ja see kummaline tunne, kui rattad peatuvad täpselt seal, kus sa ei osanud oodata.