Ma olen elukutseline koristaja. Ei, mitte selline, kes käib kontorites tolmuimejaga ringi – ma olen koristaja teises mõttes. Ma koristan inimesi. Täpsemalt, ma olen elu treener ja mentor, kes aitab inimestel oma elu korda teha. Ma kuulan nende lugusid, aitan neil sorteerida segadust nende peas ja leida tee selguse poole. See on imeline töö, aga ka kurnav, sest ma kannan endaga kaasas kõiki neid lugusid, nagu oleksin kott, mis on liiga täis.
See lugu algas ühel neljapäeva hilisõhtul. Olin just lõpetanud oma viimase seansi ühe kliendiga, kes nuttis terve tunni ja rääkis oma lahutusest. Ma kuulasin, nõustasin, toetasin, ja kui ta lõpuks rahulikumalt lahkus, tundsin ma, et mu enda energia on kuskile kadunud. Ma istusin oma kabinetis, vaatasin aknast välja ja mõtlesin: "Kes koristab koristajat?"
Koju jõudes olin ma liiga väsinud, et isegi süüa teha. Tellisin pitsa, viskasin end diivanile ja lülitasin teleka sisse. Aga miski ei pakkunud huvi. Kõik tundus liiga tõsine, liiga raske, liiga... palju. Ma vajasin midagi, mis oleks lihtne, lõbus ja ei nõuaks mõtlemist. Midagi, mis lülitaks mu aju välja.
Siis meenus mulle mu sõber Tanel. Tanel töötab programmeerijana ja ta on alati öelnud, et kõige parem viis puhata on teha midagi, mis on täiesti vastupidine su tööle. "Kui sa terve päeva kuulad inimesi," ütles ta, "siis õhtul peaksid tegema midagi, kus sa ei pea kedagi kuulama. Isegi mitte iseennast." Ta oli rääkinud, et vahel mängib ta mõnda online mängu, et lihtsalt oma mõtteid välja lülitada.
Nii ma siis mõtlesin, et proovin. Ma polnud kunagi varem sellist asja teinud, aga sel õhtul tundsin, et olen valmis kõigeks, mis lubab mul unustada. Kirjutasin otsingusse ja leidsin vavada promokood pakkumisega lehe. See tundus huvitav – mingid boonused, mingid võimalused. Ma polnud kunagi varem boonuskoode kasutanud, aga see tundus nagu mäng iseenesest. Otsida, leida, sisestada ja vaadata, kas see töötab.
Registreerimine võttis vaid paar minutit. Ma panin kontole väikese summa – midagi, mida ma ei kavatseks igatseda, isegi kui see kaoks. See oli minu jaoks nagu investeering meelelahutusse, mitte midagi muud. Ja siis ma hakkasin otsima seda lubatud koodi. Leidsin selle mõne saidi pealt, sisestasin ja sain natuke lisaraha mängimiseks. See tundus nagu väike võit juba enne mängu algust.
Hakkasin mängima. Valisin midagi lihtsat – rulett, sest see on klassika. Ma polnud kunagi varem ruletti mänginud, aga see tundus lihtne: ratas, pall, numbrid. Ma panustasin väikeste summadega, lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub. Esimesed paar korda kaotasin, aga see ei teinud haiget. See oli isegi naljakas.
Aga siis, umbes veerand tundi hiljem, juhtus midagi ootamatut. Olin panustanud numbrile, mis on mu lemmik – see on mu sünnipäev, mitte et ma oleksin ebausklik, aga see number on mulle alati meeldinud. Pall hüppas, veeres, aeglustus ja peatus. Täpselt sellel numbril.
Mu kontol olev summa kasvas mitu korda. Ma istusin diivanil, suu ammuli, ja vaatasin, kuidas see juhtub. Alguses ma ei uskunud, siis hakkasin naerma. Naersin kõvasti, üksi oma elutoas, ja tundsin, kuidas kogu see nädala stress hakkas minema. See polnud ainult raha – see oli tunne, et ma olen just võitnud midagi enamat. Ma olin võitnud hetke, kus ma ei mõelnud millelegi muule.
Võtsin oma võidu välja ja sulgesin arvuti. Tundsin end kergemana, nagu oleks keegi võtnud mu õlgadelt suure koorma. Ma mõtlesin sellele kliendile, kes oli nutnud, ja tundsin, et olen nüüd valmis teda homme uuesti kuulama. Sest ma olin andnud endale puhkuse. Tõelise puhkuse.
Järgmistel nädalatel külastasin vavada promokood lehte veel mõned korrad. Ainult siis, kui olin täiesti rahulik, ainult väikeste summadega, ja ainult siis, kui tundsin, et vajan seda kerget elevust. Ma tegin sellest oma rituaali – nagu õhtune tee, aga natuke põnevam.
Mu sõbrad märkasid, et ma olen rahulikum. "Sa naerad rohkem," ütles üks neist. Ja ta oli õigus. Ma olin leidnud viisi, kuidas oma tööd ja puhkust tasakaalustada. Ma õppisin, et vahel on kõige tervislikum asi, mida saate teha, on lõpetada mõtlemine ja lihtsalt lõbutseda.
Ma ei ütle, et see on kõigi jaoks. Ma tean, et mõned inimesed ei saa end kontrollida, ja see võib olla ohtlik. Aga minu jaoks oli see õppetund. Õppetund sellest, et isegi terapeut vajab teraapiat. Ja minu teraapia oli lihtne – värviline ekraan, keerlev ratas, ja see imeline tunne, kui kõik klapib.
Nüüd ma tean, et kui mu klient järgmine kord nutab, olen ma valmis. Sest ma tean, et õhtul ootan ma oma väikest rituaali. Ja see vavada promokood, mille ma kunagi leidsin, ei olnud lihtsalt boonus. See oli meeldetuletus, et vahel on kõige paremad asjad need, mis tulevad ootamatult, kui sa lihtsalt lased neil tulla.